Eesti Golfiportaal

Meeskondlik EM

Meeskondlike Euroopa meistrivõistluste ajalugu

Euroopa meeskondlike meistrivõistluste ajalugu ulatub tagasi aastasse 1959, mil üksteiselt võeti esimest korda mõõtu Hispaanias. Barcelonas toimunud võistlustel krooniti Prantsusmaa ees võitjaks Rootsi tiim. Eesti debüüdini jäi täpselt 36 aastat ja täpselt sama palju kordi ehk 36 on võistlust tänaseks ka peetud. Rootsil õnnestus kaks aastat hiljem Belgias tiitlit kaitsta ja kolmandat korda suutsid svenssonid Euroopa parimaks tõusta alles eelmisel aastal. Suurim edu on võistlustel saatnud Inglismaad, kes on võitjaks kroonitud 11 korda ja 10 korral on tuldud teisele kohale. Edukuselt järgmine maa on olnud Šotimaa kaheksa võidu ja seitsme teise kohaga ning edukuselt kolmas riik Iirimaa saab rinna kummi ajada kuue võidu ja kahe teise kohaga. Vähemalt korra on võitnud kokku üheksa riiki, lisaks eelpool mainitud kolmele veel Hispaania (4), Rootsi (3), Prantsusmaa, Itaalia, Wales ja Soome (kõik korra).

1995-2000

Esimest korda saatis Eesti oma võistkonna välja 1995. aastal, kui võistlusi peeti 19. korda ja väljakuks oli Belgia vanim, Royal Antwerp Golf Clubi nime kandev golfiväljak, mis avati juba 1888. aastal. Toona välja läinud koondisesse kuulusid Andreas Hiis, Carl Johan Kask, Tiit Kask, Jonas Maran, Toomas Palusaar ja Valdek Apivala. Kapten oli Allan Remmelkoor. Parima individuaalse tulemuse mängis kahepäevase kvalifikatsiooni käigus välja Toomas Palusaar (76, 80), mis andis 120 võistleja seas 111. koha. Ülejäänud viis võistlejat jäid individuaalselt paraku kohtadele 116.‒120. Parima individuaalse tulemuse kvalifikatsioonis mängis välja iirlane Padraig Harrington (60, 67). Hiljem edukalt profiks siirdunud meestest oli šotlane Stephen Gallacher seitsmes ja hispaanlane Sergio García 19. Hispaanlasi samal aastal individuaalseks Euroopa meistriks kroonitud García lõpuks liiga palju aidata ei suutnud, neile kuulus kokkuvõttes alles üheksas koht. Kvalifikatsioonis saadud viimane ehk 20. koht tähendas Eestile mängimist kohtadele 17.-20. ja esimeses play-off-ringis kokkuminemist Portugaliga, kes oli saanud 17. asetuse. Armu meile antud ja vastu tuli võtta 0 : 5 kaotus. Mängiti üks foursome ja neli individuaalset match play’d. Samas individuaalsetes match play’des tuli kaotust tunnistada alles kolmel viimasel rajal. Kohtumises 19. koha peale tuli vastamisi minna Tšehhiga ja taas tuli tunnistada 0 : 5 kaotust. Seekord tuli kolmes individuaalses matšis kaotust tunnistada kolmel viimasel rajal. Esikolmik seekord: 1. Šotimaa, 2. Inglismaa, 3. Rootsi; 20. Eesti.

Teise katse tegi Eesti koondis meeskondlikel Euroopa meistrivõistlustel kaks aastat hiljem 1997. aastal, kui koguneti Iirimaal Portmarnocki golfiklubis. Ette rutates võib öelda, et korrati 20. kohta, kuid seekord suudeti selja taha jätta juba kaks riiki: Horvaatia ja Slovakkia. Kui esimesel korral koosnes koondis peamiselt väliseestlastest, siis seekord võeti kaasa juba rohkem ka kodueestlasi. Võistkonda kuulusid Carl Johan Kask, Tiit Kask, Henry Talvik, Enrico Villo, Marko Palm ja Mait Schmidt. Parima kvalifikatsiooniringi tulemuse sai kirja Carl Johan Kask, kelle mänguringid olid 93 ja 88, mis andis 132 võistleja seas 113. tulemuse. Seitsmele viimasele positsioonile ükski eestlane kvalifikatsioonis enam ei jäänud. Meeskondlikult saime play-off’iks 20. asetuse. Avaringis tuli vastaseks Horvaatia, kes oli kvalifikatsioonis jäänud meie taha 21. positsioonile ja keda edastati löögimängu osas kogunisti 62 löögiga. Ajaloo esimene võit match play-faasis tuli tulemusega 4 : 1. Seejärel tuli kokku minna kvalifikatsioonis 17. koha saanud Šveitsi meeskonnaga ja vastu tuli võtta 0,5 : 4,5 kaotus. Tõsi, vastane oli 99 löögiga parem löögimängu osas, kus arvesse läks mõlemal päeval viis paremat tulemust. Ainsad pool punkti tõi võistkonnale Tiit Kask, kes päev varem oli ainsana kaotuse saanud. Viimasel päeval tuli kohtuda tšehhidega, kellele kaotati paraku kuivalt. Esikolmik seekord: 1. Hispaania, 2. Šotimaa, 3. Iirimaa; 20. Eesti. Võitjaks tulnud meeskonnas oli Sergio García, neljandaks jäänud Rootsi koosseisus Henrik Stenson, 10ndaks jäetud inglastel Justin Rose ja 11. koha saanud Walesi koosseisus Jamie Donaldson.

Kolmas osalemiskord saadi kirja 1999. aastal, kui kogu Euroopa amatöörgolfi paremik kogunes Itaalias Monticello golfiklubis. Eestlasi esindasid mängiva kaptenina Mait Schmidt, Valdek Apivala, Jaan Martinson, Raimond Palk, Marko Palm ja Enrico Villo. Eestile taas 20. koht, sel korral edestati Horvaatia ja Kreeka meeskondi. Kvalifikatsiooniringide järel haarati 21. koht, edestades vaid Horvaatiat. Parimat individuaalset tulemust näitas Raimond Palk (82, 77). See tähendas play-off’i avaringis kokkuminemist Kreekaga, kes kvalifikatsioonis oli meid edestanud 32 löögiga. Ometi suudeti Kreekat võita kogunisti 3,5 : 1,5. Foursome’is tõi 19. rajal võidu Valdek Apivala / Jaan Martinsoni paar. Individuaalsetes match play’des said võidu kirja Raimond Palk ja Enrico Villo, viigi tõi koju Marko Palm ning ainsa kaotuse Mait Schmidt. Seejärel tuli vastu juba teist masti Belgia meeskond, kes võitis meid paraku kuivalt. Viimasel päeval tuli taas kokku minna tšehhidega ja vastu võtta 1 : 4 kaotus. Ainsa võidupunkti tõi kontosse Raimond Palk. Esikolmik seekord: 1. Itaalia, 2. Saksamaa, 3. Prantsusmaa; 20. Eesti. Itaalia oli seejuures saanud play-off’iks alles viienda asetuse. Neljandaks jäänud Inglismaa koosseisus mängis Luke Donald, kaheksandaks tulnud Walesi koondises taas Jamie Donaldson ning 16. koha saanud Soome eest mängisid kaks Mikkot: Ilonen ja Korhonen.

2001-2010

2001. aastal koguneti Rootsis Ljunghusensi golfiklubis. Eestit esindasid sel korral Raimond Palk, Mait Schmidt, Marko Palm, Philip Verzun, Jaan Martinson ja Andreas Hiis. Parimat minekut kvalifikatsioonis näitas taas Palk, kes sai kirja tulemused 79 ja 80. Tegemist oli tol korral par-71-väljakuga. Ühine pingutus andis play-off’iks 21. asetuse, edestades Horvaatiat ja Kreekat. Match play’de avaringis tuli minna kokku koht kõrgemal lõpetanud Sloveeniaga ja võtta vastu 1,5 : 3,5 kaotus. Seejärel oodati oma vastast paarist Horvaatia-Kreeka, et mängida 21. koha peale. Horvaatia alistanud Kreeka võitis viimasel päeval paraku ka meid 3 : 2 ja see tähendas sel korral meile 22. kohta. Esikolmik seekord: 1. Šotimaa, 2. Iirimaa, 3. Inglismaa; 22. Eesti. Kusjuures Šotimaa tõusis taas meistriks viiendalt positsioonilt, alistades veerandfinaalis neljanda asetuse saanud Soome koondise. Teiseks tulnud iirlasi esindas Graeme McDowell ja kolmandaks jäänud inglasi jälle Luke Donald. Üheksanda koha saanud Hispaaniat esindas Rafa Cabrera-Bello ning 15. koha saanud Itaaliat vennad Francesco ja Edoardo Molinari. See oli viimane kord, kui kõik Euroopa riigid mängisid koos.

2002. aastal korraldati Sloveenias Bledi golfiväljakul Challenge Cup, kuhu tuli kohale kaheksa meeskonda. Teiste seas eelmisel aastal EMil 18.‒23. kohale jäänud meeskonnad, kuivõrd 17 esimest olid kindlustanud endale koha 2003. aasta EMiks. Eesti koondis läks Sloveeniasse koosseisus Marko Palm, Gert Velsberg, Mait Schmidt, Jaan Martinson, Andreas Hunt ja Erik Abner. Mängiti kolm ringi löögimängu ja iga päev läks arvesse viis paremat tulemust. Eestlastest mängis kolme päeva kokkuvõttes kõige paremini Marko Palm, kelle ringide tulemused olid 85, 79 ja 83. Individuaalselt andis see paraku küll alles 20. koha ja meeskondlikult jäädi viiendaks. Neljanda koha saavutanud Kreeka jäi ette vaid kahe löögiga ja omakorda kahe löögiga edestasime Poolat, kuid kolmandaks tulnud Tšehhi edestas meid kogunisti 147 löögiga. Kolmas koht taganuks pääsu järgmiseks aastaks Euroopa 20 parima tiimi sekka. Seega tinglikult võib öelda, et saavutasime 22. koha. Turniiri võitis Belgia Sloveenia ees.

2003. aastal selgitati parimaid seega ilma meieta. Hollandis The Royal Hague Golf & Country Clubis krooniti võitjaks Hispaania. Medalid said veel inglased ja rootslased. Seejuures oli Hispaania löögimängu järel alles viies, Inglismaa seitsmes ja Rootsi kaheksas. Kvalifikatsiooni esimesed kaks olid Iirimaa ja Norra, kes lõpuks platseerusid kuuendale ja kaheksandale kohale. Rootslaste koosseisus mängis kaasa Alex Norén, 10ndaks jäänud soomlastel tegi kaasa Roope Kakko, 11. koha saanud itaallastel vennad Molinarid ja 12. koha saanud sakslastel Martin Kaymer.

2004. aastal peeti taas Challenge Trophy turniir, seekord Poolas Binowo Parki golfiklubis. Osalesid eelmise aasta EMi kolm viimast meeskonda (Šveits, Austria, Tšehhi) ning lisaks seitse meeskonda, teiste seas ka Eesti koosseisus Mark Suursalu, Gert Velsberg, Martin Toom, Paul Põhi, Mait Schmidt ja Marko Palm. Peab tunnistama, et sama kolmik, kes eelmise aasta EMil osales, osutus seekordki teistele püüdmatuks, tõsi, järjekorras Austria, Šveits ja Tšehhi. Neljandaks tuli Türgi ja viiendaks Kreeka, kes edestas kuuendaks jäänud Eestit vaid kahe löögiga. Esimest korda osales ka Läti, kes jäeti viimaseks ehk kümnendaks. Edestasime häid lõunanaabreid seejuures 113 löögiga. Mängiti taas kolm päeva löögimängu ja eestlastest oli edukaim Mark Suursalu, kelle mänguringid 75, 73, 74 andsid individuaalselt 18. koha. Eestile Euroopas sisuliselt 23. koht.

2005. aastal asuti Euroopa parimaid selgitama Inglismaal Hillside’i golfiklubis. Võitjaks krooniti kodus mänginud Inglismaa Saksamaa ja Šveitsi ees. Siinkohal tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et alles eelmisel aastal mängis Šveits Challenge Trophy turniiril koos Eestiga. Inglismaa eest mängis näiteks Oliver Fisher, kes 2018. aastal sai European Touri ajaloo esimese mängijana kirja ringi tulemuse 59. Juhtus see Portugal Mastersi teises ringis. Sakslasi esindas taas Kaymer, itaallasi Eduardo Molinari (kaheksas koht tiimina), iirlasi Rory McIlroy (9.), hollandlasi Joost Luiten (10.) ja rootslasi Alex Norén (13.).

2006. aastal koguneti Challenge Trophyt mängima Sloveeniasse Ptuj golfiklubisse. Kokku oli tulnud 10 riiki, teiste seas ka eelmise aasta kolm nõrgimat: Tšehhi, Belgia ja Sloveenia. Järjestus oli 2006. aastal neil kolmel riigil sama, vaid Türgi pressis ennast nende vahele teiseks ja Eesti sai viienda koha, edestades nelja löögiga Ungarit. Sloveenia ja Tšehhi meie ees olid siiski püüdmatus kauguses. Eestlasi esindasid Martin Toom, Egert Põldma, Gert Velsberg, Paul Põhi, Mark Suursalu ja Henry Kiviorg. Individuaalselt esines kõige paremini Toom, kelle mänguringid 76, 72 ja 80 andsid edetabelis 17. koha. Tinglikult Eestile Euroopas 22. koht.

2007. aastast alates peetakse aga võistlusi igal aastal ja samal aastal peetakse võistlusi kõigile riikidele. 20 parimat riiki kogunesid Šotimaal ja ülejäänud riigid seni ainsat korda Eestis Niitvälja golfiklubis, mis tollal kandis veel nime Tallinna Golfiklubi. Eestisse kogunes viis riiki selgitamaks parimaid ja järgmiseks aastaks EMile pääsejaid. Osalesid Eesti, Poola, Slovakkia, Kreeka ja Horvaatia ning just sellises järjekorras ka lõpetati ehk Eestile kuulus võit. Teiseks jäänud Poolat edastati sealjuures 42 löögiga! Turniiri individuaalselt parim oli Mark Suursalu (74, 75, 74), kolmas Martin Toom (81, 72, 74), neljas Paul Põhi (77, 76, 76) ja viies Egert Põldma (79, 80, 73). Lisaks mängisid võistkonnas Gert Velsberg ja Henry Kiviorg. Samal nädalal kogunesid ülejäänud riigid Šotimaale Western Gailesi golfiklubisse, kus esikolmiku moodustasid Iirimaa, Prantsusmaa ja Šotimaa. Iirlaste võidukasse meeskonda kuulusid Rory McIlroy ja Shane Lowry ning prantslastel Victor Dubuisson. Eesti oli seega sel aastal Euroopa 21. meeskond. Vaid Eesti ja Poola tõusid järgmiseks aastaks põhivõistlusele, kuna Šotimaal jäi 18ndaks Itaalia, kes korraldas järgmise aasta EMi.

2008. aastal kogunesid Euroopa 20 parimat riiki, nagu juba mainitud, Itaaliasse Royal Park Golf & Country Clubi. Teiste seas ka Eesti. Meeskonda kuulusid Egert Põldma, Mark Suursalu, Paul Põhi, Gert Holland, Torel Neider ja Mait Schmidt. Kvalifikatsiooniringis edestati nelja löögiga Poolat ja saavutati play-off’iks 19. asetus. Individuaalselt mängis parimad ringid Egert Põldma (74, 78), mis, tõsi, andis alles 88. koha. Kohtadele 17.‒20. tuli läbi mängida kõigi kolme vastasega, lisaks Poolale ka Islandi (17.) ja Šveitsiga (18.). Islandilt tuli vastu võtta kuiv kaotus, Šveitsi vastu saime ühe punkti kätte (1 : 4, Gert Hollandi võit 19. rajal), kuid paraku kaotasime ka Poolale (2 : 3, võidu tõid viimasel rajal Suursalu (2UP) ja Põhi (1UP)), mis tähendas taas 20. kohta. Lisaks meile pidid kõrgema seltskonnaga järgmiseks aastast hüvasti jätma Šveits ja Poola. Esikolmik: 1. Iirimaa, 2. Inglismaa, 3. Saksamaa. Kvalifikatsiooni järel seitsmendat positsiooni hoidnud Iirimaa koondisse kuulus taas Lowry, teisena lõpetanud inglaste koosseisu Chris Wood ja neljandaks jäetud prantslasi esindas Dubuisson. Itaallasi aga vaid 15aastane Matteo Manassero, kellest aasta hiljem sai noorim Amateur Championshipi võitja, 2010. aasta kevadel sai ta enda nimele ka noorima Mastersil cut’i teinud mängija tiitli, olles mõlemal juhul vaid 16aastane, ja 2010. aastal sai temast 17aastaselt noorim European Touri etapi võitja. Challenge Trophy mängiti välja Kreetal, kus viie tiimi seas osutusid parimateks Tšehhi, Kreeka ja Türgi.

2009. aastal kogunesid parimad tiimid Walesi Conwy golfiklubisse. Esikolmik: 1. Šotimaa, 2. Inglismaa ja 3. Itaalia. Kvalifikatsiooni võitnud Norra jäi lõpuks neljandaks. Kolm viimast olid täpselt samad nagu eelmise aasta Challenge Trophyl ehk Tšehhi, Kreeka ja Türgi. Inglasi esindas Tommy Fleetwood, itaallasi Manassero. Sama aasta Challenge Cupi kohta ajaloo annaalides teated puuduvad. Märgitud on, et 2010. aasta EMile said kohad Poola, Slovakkia, Šveits.

2010. aastal kogunesid parimad Rootsi Österåkersi golfiklubisse. Esikolmiku moodustasid Inglismaa, Rootsi ja Itaalia. Välja langesid Austria, Poola ja Slovakkia. Inglasi esindasid Tommy Fleetwood ja Eddie Pepperell, prantslasi Dubuisson. Challenge Trophy kuus meeskonda kogunesid kaks kuud hiljem Bulgaariasse, kuid nende seas Eestit polnud. Kindla võidu sai algselt põhi-EMil osalenud Austria, järgnesid Türgi ja samuti põhi-EMil osalenud Slovakkia. Debüüdi tegi Venemaa, kellele kuulus neljas koht.

2011-2020

2011. aastal kogunes 20 tiimi Portugali Oceânico Victoria golfiklubisse, teiste seas ka Venemaa, kes asendas loobunud Türgit. Esikolmik: 1. Prantsusmaa, 2. Šveits, 3. Rootsi. Vaid 13 parimat tiimi kindlustasid koha 2013. aasta EMile, kuna 2013. aastast otsustati jätkata 16 meeskonna formaadis. Seetõttu langesid järgmiseks aastaks Challenge Trophyle teiste seas 14ndaks jäänud Holland, 15. koha saanud Inglismaa ja 18ndaks jäänud Belgia, keda esindas ka Thomas Pieters.

2012. aastal EMi ei peetud, kuid kaheksa riiki kogunes Islandile Keiliri golfiklubisse selgitamaks välja neid riike, kes on väärt 2013. aastal taas EMil osalema. Eesti ei osalenud. Kindla võidu sai Inglismaa, järgnesid Holland ja Portugal. Koduseintest ei piisanud Islandile, kellele kuulus neljas koht, ega ka Pietersiga mänginud Belgiale (5.).

2013. aastal kogunesid esimest korda 16 meeskonna formaadis mänginud parimad meeskonnad Taani Silkeborgi golfiklubisse. Linna, kus muide asub GolfBoxi peakontor. Eelmisel aastal testi läbinud Inglismaa võitis, talle järgnesid Šotimaa ja Prantsusmaa. Neljandaks jäeti eelmisel aastal samuti testil osalenud Holland. Alles 10ndaks jäetud Hispaania tiimi eest mängis John Rahm. Välja langesid Norra (14.) ja Itaalia (16.). 15ndaks jäänud Soome säilitas koha, kuna korraldas järgmise aasta EMi. Ülejäänud 10 tiimi kogunesid Challenge Trophyt mängima Tšehhi Golf & Spa Resort Kunětická Hora väljakule, nende seas ka Eesti. Sinimustvalget lippu esindasid tol korral Egert Põldma, Marten Palm, Sander Aadusaar, Martin Järve, Egeti Liiv ja Georg Reintam. Mängiti taas kolm ringi löögimängu ning eestlastest tegi parima esituse Põldma, kelle mänguringide tulemused olid 76, 78 ja 74, mis andis individuaalses plaanis 18. koha jagamise. Paraku jäädi meeskondlikult vaid kaheksandaks, nelja löögiga platseerus meie ette Sloveenia, selja taha jätsime üheksa löögiga Serbia ja suure vahega Ungari. Kuus tiimi olid selge vahega paremad, esikolmik Belgia, Island, Tšehhi. Kodumeeskond Tšehhi edestas Türgit vaid kahe löögiga ja Venemaad kolmega. Eestile seega Euroopas 24. koht.

2014. aasta EM peeti 16 parima tiimi osavõtul Soomes Linna Golfis. Võitjaks krooniti Hispaania Iirimaa ja Inglismaa ees. Hispaanlasi esindas taas Rahm. Välja langesid Island, Portugal ja Austria. 11 võistkonda aga kogunes Tšehhi samale väljakule, kuhu aasta varemgi. Esimest korda nimetati turniiri B-divisjoni võistluseks ning see koosnes löögimängu ja match play osast. Teiste seas osalesid ka Eesti ja Läti. Kvalifikatsiooni kuuenda asetuse aitasid välja mängida Egeti Liiv, Sander Aadusaar, Egert Põldma, Martin Järve, Marten Palm ja Erik Tiitus. Kõige paremini panustas seekord Liiv, kelle mänguringide tulemused olid 70 ja 73 ning ta hoidis sellega kõrget 11. kohta. Kuuendaks jäämine tähendas play-off’is mängimist kohtadele 5.‒8. ja esimeses ringis tuli kohtuda seitsmenda asetuse saanud Kreekaga. Liiga põnevaks ei läinud, vastane alistati 4 : 1, ainsa kaotuse pidi vastu võtma Järve. Viienda koha duellis kohtuti Venemaaga, kes oli kvalifikatsioonis jäänud alles kaheksandaks. Ometi tuli vastu võtta kindel 0,5 : 4,5 kaotus, ainsa viigipunkti tõi Tiitus. Esikolmik: 1. Wales, 2. Poola, 3. Tšehhi. Eestile kokkuvõttes Euroopas 22. koht. Läti jäi paraku viimaseks.

2015. aastal said parimad riigid kokku Rootsis Halmstadi golfiklubis. Esikolmikuks kujunes Šotimaa, Taani ja Rootsi. Taanit esindas ka hilisem amatööride meeskondlik maailmameister John Axelsen. Hispaaniat ei päästnud ka Rahm, jäädi alles seitsmendaks. 12. koha saanud Itaaliat esindas aga Luca Chianchetti, kes aasta hiljem krooniti Jõelähtmel individuaalseks Euroopa meistriks, ja seitsmenda koha saanud Norrat esindas sama turniiri hõbe, EGCC rajarekordi omanik Viktor Hovland. Välja langesid aasta varem sinna tõusnud Wales, Poola ja Tšehhi. 10 riigi esindused kogunesid aga Poola Postołowo golfiklubisse. Eestit esindasid Egeti Liiv, Sander Aadusaar, Martin Järve, Timo Raukas, Joonas Juan Turba ja Marten Palm. Parima kvalifikatsioonitulemusega sai hakkama Liiv, kes mängis välja 72 ja 77, jagades individuaalses tabelis sellega 24. kohta. Eestile kvalifikatsioonist kuues asetus, meie ette jäi sama tulemusega Türgi ja nelja löögiga me selja taha Venemaa. 5.‒8. koha poolfinaalis tuli niisiis kohtuda Türgiga ja koju toodi 3 : 2 võit. Võidupunktid noppisid Liiv, Aadusaar ja tol hetkel vaid 13aastane Turba. Viienda koha peale peeti tõsine lahing maha Sloveeniaga ja välja õnnestus tulla võitjana, seda tulemusega 3 : 2. Võidu tõid foursome’is Raukas/Turba, individuaalses match play’s Martin Järve ja lisarajal Egeti Liiv. Esikolmik sel turniiril: 1. Portugal, 2. Austria, 3. Norra. Meie ees oli veel Island, viienda koha saamine tähendas aga Euroopas 21. kohta.

2016. aastal kohtusid parimad esindused Prantsusmaal võrratul Chantilly väljakul. Võitjaks krooniti Šotimaa Rootsi ja Taani ees. Šotimaa koosseisu kuulus Robert MacIntyre, taanlasi aitas taas Axelsen. Soomet ei päästnud viimasest kohast ka Kim Koivu hea mäng. Võistkonda kuulusid ühtlasi hilisemad Soome meistrid, kes mõlemad võitnud ka Estonian Amateur Openi – Ilari Saulo ja Rasmus Karlson. Lisaks Soomele langesid välja Holland ja Portugal. B-divisjoni üheksa võistkonda kogunesid aga Luksemburgi, võitlemaks pääsu eest A-divisjoni. Eesti meeskonda kuulusid sel korral Sander Aadusaar, Timo Raukas, Marten Palm, Mattias Varjun, Carl Hellat ja Joonas Juan Turba. Parima individuaalse tulemusega sai kvalifikatsiooniringides hakkama Aadusaar, kes sai kirja 76 ja 71, millega jagas tabelis 15. kohta. Kvalifikatsioonis tuli meeskondlikult paraku leppida viienda kohaga, Sloveenia jäi meie ette viie löögiga. Sama tulemuse mängisid välja ka Slovakkia ja Poola. Viienda koha saanuna ootasime vastast Luksemburgi-Kreeka paarist, kust võitjana väljusid kreeklased. Nn väikse poolfinaali võit Kreeka üle tuli ootamatult raskelt, numbriliselt 3 : 2. Võidu tõid koju Turba ja Palm ning 20. rajal sai vastasest jagu ka Aadusaar. Matšis viienda koha peale kohtuti Poolaga ja vastu tuli võtta ootamatult kindel 1 : 4 kaotus. Ainsa võidupunkti tõi Palm. Esikolmik: 1. Island, 2. Wales, 3. Tšehhi. Meile tähendas B-divisjoni kuues koht kokkuvõttes Euroopa riikide pingereas 22. kohta.

2017. aasta Euroopa meistrivõistlused peeti Austrias Diamond Golf & Country Clubis. Esikolmiku moodustasid Hispaania, Inglismaa ja Itaalia. Välja langesid Belgia, Šveits ja Wales. Meistriks kroonitud Hispaania sai kvalifikatsioonis alles seitsmenda asetuse, kuid võttis play-off-faasis kõik võidud napimast napilt ehk 4 : 3 võitudena, sealjuures tuli iga kord mõni võit alles esimesel või teisel lisarajal. Turniiril mängisid teiste seas taas Hovland, MacIntyre, Chianchetti ja Axelsen. B-divisjoni üheksa meeskonda kogunesid Ungaris Zala Springsi suurepärasel golfiväljakul. Eestit paraku nende seas polnud. Esikoht kuulus Soomele, teine oli Portugal ja kolmas Holland ehk kõik kolm, kes olid aasta varem välja langenud, taastasid koha A-divisjonis. Soomlaste võidud play-off’is olid mäekõrgused. Teiste seas kuulus koosseisu ka kolm tänaseks Estonian Amateur Openi võitnud meest: Kim Koivu (2016), Santeri Lehesmaa (2017) ja Rasmus Karlsson (2018). Ilmselt ei vaja tänaseks tutvustamist ka Sami Välimäki, Eetu Isometsä (EstAm 2018, 2. koht) ja Aleksi Myllymäki.

2018. aasta meeskondlik EM mängiti Berliinis Faldo väljakul, kus üllatuspommi lõhkas Soome tiim, kes startis play-off’i kaheksandalt positsioonilt, kuid alistas seejärel ühe suurfavoriidi Rootsi 4 : 3, poolfinaalis Saksamaa samuti 4 : 3 ja finaalis teise suurfavoriidi Inglismaa juba 5 : 2. Võitjate tiimis mängisid Matias Honkala, Jonatan Jolkkonen, Santeri Lehesmaa, Veeti Mähönen, Aleksi Myllymäki ja Sami Välimäki. Teine koht seega Inglismaale ja kolmas oli Taani. Taani koosseisus olid lisaks Axelsenile ka kaksikvennad Højgaardid (Rasmus ja Nicolai). Vaid mõni nädal varem krooniti Nicolai individuaalseks Euroopa meistriks ja kogu kolmik krooniti sügisel meeskondlikuks maailmameistriks. Välja langesid Itaalia, Portugal ja Serbia. Viimane oli pääsenud turniirile Norra loobumise tõttu. B-divisjoni kaheksa meeskonda kogunesid Poolas Rosa Private’i golfiväljakul. Eestit esindasid Kevin Christopher Jegers, Carl Hellat, Joonas Juan Turba, Timo Raukas, Markus Varjun ja Mattias Varjun. Kvalifikatsioonis näitas parimat minekut Jegers, kes sai kirja par’i (70, 74), millega jagas individuaalselt 11. kohta. Tiimide arvestuses saime play-off’iks viienda asetuse, neli tiimi olid paraku selgelt ees. 5.‒8. koha poolfinaalis tuli aga vastu võtta šokk-kaotus Türgilt, numbriliselt 1 : 4. Ainsa võidu tõi tol päeval Carl Hellat. Viimasel päeval alistuti veel Slovakkiale samuti 1 : 4 (ainus võit foursome’is paarilt Timo Raukas / Markus Varjun), mis tähendas kaheksandat kohta ehk Euroopas 24. positsiooni. Esikolmik: 1. Belgia, 2. Sloveenia, 3. Wales.

2019. aastal selgitati meeste golfi parimad riigid välja Rootsis Ljunghuseni golfiklubis. Esikolmiku moodustasid Rootsi, Inglismaa ja Šotimaa. Sakslased värske Euroopa meistri Matthias Schmidiga jäeti kaheksandaks. Välja langesid ning peaksid 2021. aastal Eestisse tulema Soome, Tšehhi ja Sloveenia. 2020. aastal nimelt peetakse turniir vaid ühes divisjonis ja selle tulemused ei mõjuta 2021. aasta divisjonide koosseise. B-divisjoni turniir peeti taas Poolas, seekord Toya Golf & Country Clubis. Eesti meeskond osales koosseisus Carl Hellat, Kevin Christopher Jegers, Joonas Juan Turba, Mattias Varjun, Timo Raukas ja Richard Teder. Individuaalselt parimat minekut näitas Carl Hellat, kes mängis välja par’i (70, 74) ja jagas sellega kuuendat kohta. Meeskondlikult tulemusega +14 meile play-off’iks neljas asetus. Vaid ühe löögiga jäime maha Portugalist, mis, nagu hiljem selgus, saigi saatuslikuks. Poolfinaalis tuli vastamisi minna turniiri suurfavoriidi Šveitsiga ja vastu tuli võtta 1 : 6 kaotus. Ainsa võidupunkti tõi kapten Mattias Varjun. Katki polnud veel midagi, kuna A-divisjoni pääsemiseks tuli alistada Portugali meeskond. Hommikuste foursome-matšide järel oli seis 1 : 1 ja selgus pidi saabuma pärastlõunases viies individuaalses match play’s. Paraku katkestas äikeseoht finaalipäeva ja nii anti lõplikud kohad välja löögimängu tulemuste põhjal. Esikoht Šveitsile, teine oli Itaalia, kolmas Portugal ja neljas kahjuks Eesti. Kogu Euroopa mõistes tähendas see taas 20. kohta. Kohta, mis on õnnestunud saada kokku juba viiel korral (1995, 1997, 1999, 2008, 2019).

2020. aastat võib paraku nimetada Covid-19 aastaks, kuna EGA otsusega jäeti ära Slovakkias toimuma pidanud B-divisjoni turniir ja A-divisjoni turniir lükati tavapärasest suve keskpaigast sügisesse. Ei ole halba ilma heata. Kuna B-divisjon jäeti ära, otsustati, et eelmise aasta pingerea põhjal saavad kuni 24 parimat riiki osaleda ühisel A-divisjoni võistlusel. Meeskonnaliikmete arv vähendati neljani. Septembri lõpus kogunes 14 riiki Covidi kiuste Hollandisse Hilversumsche golfiklubisse. Eesti koondis sõitis EMile koosseisus Carl Hellat, Ken-Marten Soo, Kevin Christopher Jegers, kapten Mattias Varjun ja treener Mark Suursalu. Kvalifikatsioon peeti maha vaid üheringilisena ja Eesti koondis sai selle põhjal kümnenda asetuse. Ihaldatud koht kaheksa hulgas, mis lubanuks jätkata võitlust medalite eest, jäi nelja löögi kaugusele. Kvalifikatsiooni valitses Saksamaa meeskond eelmise aasta individuaalse EM-turniiri võitja Matthias Schmidi toel, kes mängis välja erakordse tulemuse ‒10 (62). Eestlastest oli parim Mattias Varjun, kes sai kirja par’i ja jagas sellega 17. kohta. Kümnes asetus tähendas play-off’i avapäeval vaba päeva. Meie vastane selgus Belgia (kvalifikatsioonis 11. koht) ja Sloveenia (14.) duellist, millest väljus kindla võitjana Belgia. 9.‒12. koha poolfinaalis tuli vastamisi minna Belgiaga ja paraku tuli võtta vastu viimase hetke kaotus tulemusega 1 : 2. Võidupunkti tõi koju Ken-Marten Soo individuaalses matšis. Mattias Varjun ja Kevin Christopher Jegers kaotasid foursome’i lahingu viimasel rajal ja seetõttu langes kogu raskus viimasena rajale läinud Carl Hellatile, kes juhtis veel 16. rajal ühe rajaga, kuid maailma edetabelis 255. real paiknev James Meyer De Beco tegi viimasel kahel rajal birdie’d ja vedas Belgia meeskonna viimasel sekundil võidule. Viimasel päeval tuli seega 11. koha heitluses kohtuda Tšehhiga. Viimane päev möödus taas äärmiselt pinevalt ja alles foursome’i mängu lisarada tõi meile võidu Tšehhi üle tulemusega 2 : 1. Individuaalmatšidest tõi võidu Ken-Marten Soo 4 : 3, Kevin Christopher Jegers sai aga kaotuse täpselt vastupidise tulemusega. Otsustavaks saanud foursome’i matšis mindi lisarajale, kus Mattias Varjun puttas sisse 1,5meetrise birdie put’i, millega kindlustas Eestile 2 : 1 üldvõidu. See koht on Eesti läbi aegade parim koht Euroopa meistrivõistlustel. Seni oli parim 20. koht, mida on saavutatud kogunisti viis korda. Euroopa meeskondlike meistrivõistluste meistriks krooniti esimest korda Saksamaa, kes alistas tiitlikaitsja Rootsi 2 : 1. Kolmas koht läks Šveitsile, kes veel eelmisel aastal mängis B-divisjonis, ja neljandaks jäi sel korral Itaalia, kes kaotas tulemusega 1 : 2.

2021. aastal kohtuvad 16 parimat meeskonda 2019. aasta tulemuste põhjal Rootsis Vasatorpi golfiklubis. Kõik ülejäänud tulevad aga külla meile Eestisse, kuna B-divisjoni Euroopa meistrivõistlused peetakse Jõelähtmel Estonian Golf & Country Clubis. Teiste riikide seas on oodata Eestisse A-divisjonist välja langenud Soome, Tšehhi ja Sloveenia meeskonda.

Meeskondlike Euroopa meistrivõistluste tulemused

Võistlust peetakse alates aastast 1959. Mängiti üle kahe aasta kuni aastani 2007 ja aastatel 2011-2012. 2008-2010 peeti igal aastal ning alates 2013. aastast mängitakse taas igast aastast.

AASTA KOHT RIIK VÕITJA TEINE KOHT KOLMAS KOHT EESTI KOHT KOOSSEIS
2020 Hilversumsche Golf Club Holland Saksamaa Rootsi Šveits 11 Carl Hellat,
Ken-Marten Soo,
Kevin Christopher Jegers,
Mattias Varjun (kapten).
Treener: Mark Suursalu
2019 Ljunghusens Golf Club Rootsi Rootsi Inglismaa Šotimaa
2018 Faldo Course Berlin Saksamaa Soome Inglismaa Taani
2017 Diamond G&CC Austria Hispaania Inglismaa Itaalia
2016 Golf de Chantilly Prantsusmaa Šotimaa Rootsi Taani
2015 Halmstad Golf Club Rootsi Šotimaa Taani Rootsi
2014 Linna Golf Soome Hispaania Iirimaa Inglismaa
2013 Silkeborg Golf Club Taani Inglismaa Šotimaa Prantsusmaa
2011 Oceânico Victoria Portugal Prantsusmaa Šveits Rootsi
2010 Österakers Golf Club Rootsi Inglismaa Rootsi Itaalia
2009 Conwy Golf Club Wales Šotimaa Inglismaa Itaalia
2008 Royal Park G&CC Itaalia Iirimaa Inglismaa Saksamaa 20 Egert Põldma,
Mark Suursalu,
Paul Põhi,
Gert Holland,
Torel Neider,
Mait Schmidt
2007 Western Gailes Golf Club Šotimaa Iirimaa Prantsusmaa Šotimaa
2005 Hillside Golf Club Inglismaa Inglismaa Saksamaa Šveits
2003 Royal the Hague G&CC Holland Hispaania Inglismaa Rootsi
2001 Ljunghusens Golf Club Rootsi Šotimaa Iirimaa Inglismaa 22 Raimond Palk,
Mait Schmidt,
Marko Palm,
Philip Verzun,
Jaan Martinson,
Andreas Hiis
1999 Monticello Golf Club Itaalia Itaalia Saksamaa Prantsusmaa 20 Valdek Apivala,
Jaan Martinson,
Raimond Palk,
Marko Palm,
Enrico Villo,
Mait Schmidt (kapten)
1997 Portmarnock Golf Club Iirimaa Hispaania Šotimaa Iirimaa 20 Carl Johan Kask,
Tiit Kask,
Henry Talvik,
Enrico Villo,
Marko Palm,
Mait Schmidt
1995 Royal Antwerp Golf Club Belgia Šotimaa Inglismaa Rootsi 20 Andreas Hiis,
Carl Johan Kask,
Tiit Kask,
Jonas Maran,
Toomas Palusaar,
Valdek Apivala.
Kapten:
Allan Remmelkoor
1993 Royal GC Mariánské Lázne Tšehhi Wales Inglismaa Prantsusmaa –  – 
1991 Real Club de la Puerta de Hierro Hispaania Inglismaa Itaalia Holland –  – 
1989 Royal Porthcawl Golf Club Wales Inglismaa Šotimaa –  – 
1987 Murof G&CC Austria Iirimaa Inglismaa –  – 
1985 Halmstad Golf Club Rootsi Šotimaa Rootsi Hispaania –  – 
1983 Golf de Chantilly Prantsusmaa Iirimaa Hispaania Itaalia –  – 
1981 Old Course at St Andrews Šotimaa Inglismaa Šotimaa –  – 
1979 Esbjerg Taani Inglismaa Wales Iirimaa  –  – 
1977 Haagsche Golf Club Holland Šotimaa Rootsi –  –  – 
1975 Killarney Iirimaa Šotimaa Itaalia –  –  – 
1973 Penina Portugal Inglismaa Šotimaa Rootsi  –  – 
1971 Lausanne Šveits Inglismaa Šotimaa Rootsi  –  – 
1969 Hamburg Saksamaa Inglismaa Saksamaa Iirimaa –  – 
1967 Torino Itaalia Iirimaa Prantsusmaa –  –  – 
1965 St George’s Inglismaa Iirimaa Šotimaa –  – 
1963 Falsterbo Rootsi Inglismaa Rootsi –  –  – 
1961 Brüssel Belgia Rootsi Inglismaa
1959 Barcelona Hispaania Rootsi Prantsusmaa
Meeskondlike Euroopa meistrivõistluste, Divisjon 2 tulemused

2002-2013 peeti turniiri Challenge Trophy nime all. Alates 2014. aastast on turniiri nimeks Euroopa B-divisjoni meeskondlikud meistrivõistlused. 

AASTA KOHT RIIK VÕITJA TEINE KOHT KOLMAS KOHT EESTI KOHT* KOOSSEIS
2020 Green Resort Hrubá Borša Slovakkia Tühistatud. Mängiti ühes divisjonis.
2019 Toya Golf & Country Club Poola Šveits Itaalia Portugal 4 / 20 Carl Hellat,
Kevin Christopher Jegers,
Joonas Juan Turba,
Mattias Varjun,
Timo Raukas,
Richard Teder
2018 Rosa Private Golf Club Poola Belgia Sloveenia Wales 8 / 24 Kevin Christopher Jegers,
Carl Hellat,
Joonas Juan Turba,
Timo Raukas,
Markus Varjun,
Mattias Varjun
2017 Zala Springs Golf Resort Ungari Soome Portugal Holland
2016 Kikuoka Golf Club Luksemburg Island Wales Tšehhi 6 / 22 Sander Aadusaar,
Timo Raukas,
Marten Palm,
Mattias Varjun,
Carl Hellat,
Joonas Juan Turba
2015 Postolowo Golf Club Poola Portugal Austria Norra 5 / 21 Egeti Liiv,
Sander Aadusaar,
Martin Järve,
Timo Raukas,
Joonas Juan Turba,
Marten Palm
2014 G&S Kunětická Hora Tšehhi Wales Poola Tšehhi 6 / 22 Egeti Liiv,
Sander Aadusaar,
Egert Põldma,
Martin Järve,
Marten Palm,
Erik Tiitus
2013 G&S Kunětická Hora Tšehhi Belgia Island Tšehhi 8 / 24 Egert Põldma,
Marten Palm,
Sander Aadusaar,
Martin Järve,
Egeti Liiv,
Georg Reintam
2012 Keilir Golf Club Island Inglismaa Holland Portugal
2010 Blacksearama Golf Club Bulgaaria Austria Türgi Slovakkia
2008 Crete Golf Club Kreeka Tšehhi Kreeka Türgi Osalesime A-div
võistlusel
2007 Tallinn Golf Club Eesti Eesti Poola Slovakkia 1 / 21 Martin Toom,
Egert Põldma,
Gert Velsberg,
Paul Põhi,
Mark Suursalu,
Henry Kiviorg
2006 Ptuj Golf Club Sloveenia Belgia Türgi Tšehhi 5 / 22 Martin Toom,
Egert Põldma,
Gert Velsberg,
Paul Põhi,
Mark Suursalu,
Henry Kiviorg
2004 Binowo Park Golf Club Poola Austria Šveits Tšehhi 6 / 23 Mark Suursalu,
Gert Velsberg,
Martin Toom,
Paul Põhi,
Mait Schmidt,
Marko Palm
2002 Bled Golf Club Sloveenia Belgia Sloveenia Tšehhi 5 / 22 Marko Palm,
Gert Velsberg,
Mait Schmidt,
Jaan Martinson,
Andreas Hunt,
Erik Abner

* – Eesti koht B-divisjoni turniiril ja üldkoht Euroopas

Sponsorid

Koostööpartnerid

Meediapartnerid

Noorgolfarite toetajad