78nda The Masters Tournament’i nädal Augusta National Golfiklubis

 

 

Par 3 võistluse needus. Valged caddie riided. Amen corner. Roheline pintsak. Kirjeldamatu atmosfäär, ajalugu ja asalead.

Masters golfivõistluse pileteid on praktiliselt võimatu saada. Natuke lihtsamalt leiab pileteid harjutuspäevadeks, kuid ka selleks on parajas koguses õnne tarvis. Kuna ammustel aegadel olid piletid eluaegsed, mida sai ka järgmisele põlvele pärandada, siis uute piletite arv on limiteeritud. Pileteid saab võita loosiga, milleks tuleb spetsiaalsel interneti leheküljel end registreerida ning jääda lootma heale loosiõnnele. Minul õnnestus tänu heale sõbrannale Kadi Meldrumile ja tema tutvustele saada piletid nii kolmapäevaseks harjutuspäevaks, mil toimus ka legendaarne par 3 võistlus kui ka esimeseks ning viimaseks võistluspäevadeks.

Augusta National golfiklubi territooriumi juurde kuulub parkimisplats, mis oli varasemalt korteritega elamurajoon. Võistlus on koguaeg suuremaks kasvanud ning klubi vajas lisaparklat, et ca 30 000 pealtvaatajat saaksid väljakule lähemale parkida. Selleks kulutati 8.3 miljonit dollarit, et majad ära osta, maha lammutada ja ühel nädalal aastas fännidele tasuta parkimist pakkuda.

Tänasel päeval maailma parimate hulka kuuluva 6799m pikkuse golfiväljaku idee algatajaks oli legendaarne Bobby Jones. Koos Clifford Robertsiga leiti Georgia osariigis Augusta linnas sobilik maatükk ning võeti ühendust Šotlase Dr. Alister MacKenziega, kes aitas väljakut disainida. Esimene võistlus peeti 1934 aastal. Par 72 väljaku rajad on erinevate puude või põõsaste nimedega, näiteks: magnoolia, kadakas, Carolina kirsipuu, asalea, tuliastel jt.

Suurturniiridest on The Masters kõige väiksema osalejate arvuga. Võistlusele saab ainult kutsetega ning erinevalt teistest majoritest, siis Mastersi puhul ootelisti ei ole. Maailma rankingu top 50 saavad automaatselt peale, lisaks varasemad Mastersi võitjad, kellel on eluaegne osalemiseõigus, Players Championship võitja (3 aastat), valitsev U.S Amatööride MV võitja jt ajutised erandid. Roheline võitjapintsak on iga golfimängija unistus ning see traditsioon sai alguse 1937. aastal. Tol ajal kandsid Augusta Nationali klubiliikmed rohelisi pintsakuid võistlustel, et nad äratuntavad oleks ning tellida sai neid pro-shopist. Võitjale mastersi-rohelist värvi pintsaku selga panemise komme sai alguse 1949. aastal.

Alates 1960. aastast toimub võistlusnädala kolmapäeval legendaarne par 3 võistlus, kus valitseb väga mitte-ametlik atmosfäär. Mängijatel on caddiedeks naised, lapsed, sõbrad ja elukaaslased ning suheldakse vahetult fännidega. Esmaspäevast kolmapäevani on lubatud mängijatelt ka autogramme küsida. Võistluspäevadel kehtib reegel, kus ettenähtud kohtades alla 16 aastased noored ja lapsed võivad autogramme küsida, muudel aegadel ei tohi mängijaid segada. Par 3 võistlusega käib jätkuvalt kaasas needus, nimelt ei ole kolmapäevase võistluse võitja samal aastal õiget võistlust mitte kunagi võitnud. Sel aastal kinnitas reeglit Ryan Moore.

Telefonid ja kaamerad ei ole territooriumile lubatud. Joosta ei tohi. Oma tooli saab spetsiaalsesse istumis-alasse paigutada ja mitme tunni pärast on see endiselt samas kohas oma omanikku ootamas. Õitsevad asalead, viisakalt häid sooritusi tunnustav publik, abivalmis vabatahtlikud ja võistlus võib alata. Olen varasemalt käinud erinevaid LPGA, PGA, Euroopa Tuuri ja Naiste Euroopa tuuri võistlusi vaatamas, kuid sellist atmosfääri, mis valitseb The Masters’il ei ole varem õnnestunud kogeda. Rajad, mis televiisorist tuttavaks saanud on päriselus oluliselt mägisemad, griinid palju suuremate kalletega ja kaks korda pidin käega kontrollima, kas tegemist on ikka päris muruga. Ka vaatamisväärsused nagu Magnolia lane; Amen Corner ehk rajad 11,12 ja 13; Hogani, Nelsoni ja Sarazeni sillad ja Rae’s Creek on täpselt nii maagilised nagu televiisorist või fotodelt.

Võtsin oma võimalusest maksimumi ning kõigil päevadel olin varahommikust kuni päikese loojanguni jälgimas mida ja kuidas tehakse. Rangel, harjutusaladel, tribüünidel ja väljakul sai nii lähedalt kui distantsilt toimuvat nautida. Lisaks sellele, et mängijatele on loodud parimad tingimused, on ka pealtvaatajate tehtud kõik väga mugavaks ning elamusterohkeks. Võistluse viimane päev pakkus põnevust just esimesel üheksal rajal. 20 aastane Jordan Spieth ja Bubba Watson pakkusid birdie’de rohke lahingu, kuid teisel poolel ei leidunud vasakukäelisele mehele enam vastast. Bubba Watsoni jaoks oli see teine roheline pintsak. Minu Mastersi kogemus oli kauaaegse unistuse täitumine ning äärmiselt inspireeriv. Loodetvasti lehvib kunagi ka Eesti lipp kuulsa tulemustetahvli küljes.

Aitäh Kadi ja Chad Meldrum.

Autor: Mari Suursalu, Eesti Golfikoondise peatreener