EMV30: Anete Liis Adul: „Eestlase kohta on mul kahtlaselt palju energiat“
EMV kuld 2019 (225; +9), 2022 (219; +3); EMV hõbe 2020 (230; +14)
Viimati: EMV 2022 kuld (219; +3)
„Üsna segased,“ vastab Anete Liis Adul küsimusele, mis tunded Eesti meistritiitliga kaasnevad. „2019. aastal tuli Saaremaal esimene medal ja kohe kuldne. Lõin rauda väga hästi, ka lähimäng oli korralik. Olen alati perekonnaga hästi lähedane olnud, ent tookord polnud kahjuks mitte kedagi minuga kaasas ja seetõttu jäi midagi kripeldama. Möödunud suve emotsioone Pärnus pärast viimase rajal puti sisselöömist pole võimalik kirjeldada. Kui isa, kes oli ka mu caddie, kallistas ja kiitis, et ära tegime, uppusime pisaratesse. Nüüdki meenutades võtab silmanurga niiskseks,“ räägib Anete Liis ülevusega, mis kandub läbi telefoni usutlejanigi.
Paraku ei luba häda tegema hakanud vasak õlg tänavu tiitlit kaitsma minna. Pärast jaanipäeva hakkas liiges nii hullult raksuma, et seda olnud kuulda raja teise otsagi. Mis täpselt juhtus, ei oska keegi öelda. MRT ja tohter rahustavad, et rebendit pole – küllap siis ülekoormuse mõjud. „Kolm nädalat olen täiesti audis olnud, nüüd hakkab vaikselt paremaks minema. Raudasid saan lüüa, puude ja draiveriga teeb endiselt valu. Loodame, et tehtud süst toob leevendust ja pääsen lõikusele minekust. Pagana kahju on küll, hooaeg kulges jaanipäevani selgelt ülesmäge.“
Anete Liis loodab, et temast vabaks jääva tiitli viib sel korral koju parim sõbranna Karola Soe. Hõbedat küsib kõige valjemalt Elizaveta Sofia Reemet, aga pronksi ennustada olla kõige keerukam: „Iiris Mätas, Meribel Malva, Annabel Kadak, Triin Marleen Ustal või miks mitte ka Nicky Zoe Lautre. Noorte vahel läheb ilmselt vingeks rebimiseks. Minu ja Mari Eesti MV rekord (+3) sel korral veel ehk ei kuku. Rae väljakul pole väiksegi tuule korral sugugi lihtne palli kontrollida, ka on seal turbapõhi ja veidi teistsugune muru.“
Vigastuspausile vaatamata võtab golf ikkagi Anete päevadest sedavõrd suure ampsu, et intervjuuks vaba hetkki tekib alles pärast päikeseloojangut. Nooremtreeneri kutse omandanud piiga rassib pikki päevi juhendajana noortelaagris. „Kaheksast hommikul õhtul kuue-seitsmeni toimetame rajal. Pärast veel mängulisi ja sportlikke tegevusi, lähebki kella kümneni ära. Olen üsna kindel, et pärast ülikooli keskendungi treeneritööle. Eriti südamelähedaseks pean tegutsemist tüdrukutega, et neid tuleks Eesti golfi juurde. Eks muidugi tuleb arvestada, et neidudega kaasneb ka rohkelt emotsionaalsust ja dramaatikat, aga see pole mulle probleemiks. Pigem ärritab mind pinnapealsus.“
Just viimati mainitu eristab golfielu Eestis ja Ameerikas, kus Anete ülikooliharidust omandab. Kui pisikesel Maarjamaal erilist rivaalitsemist golfiväljakul ei kohta, siis ookeani taga küll. „Me küll võistleme ühise tiimina, aga isiklikud ambitsioonid tõstetakse sealses kultuuris esmatähtsaks. Peamine eesmärk on alati olla parim. Kui halvasti läheb, ega keegi eriti lohutama ei tule, pead ise hakkama saama. Meil ei esine nii teravat rivaalitsemist, golfikogukond on väga ühtne. Pisike riik, oleme kokku kasvanud ega pea konkurente vaenlasteks.“
Lähedasi ja kodu alati südamesopi soojuses hoidev Anete pole New Jerseys veedetud kolme aastaga ameerikalikku isekust ära õppinud. Elu teisel pool maailma tundub vahel üpris üksildane, ent kogemuse mõttes vägagi karastav. Aastake on jäänud veel Fairleigh Dickinson University ärijuhtimise ja reklaaminduse bakalaureuseõpet, koht on tagatud ka lisa-aastaks turunduse magistrikraadi omandamiseks. Aga seejärel rõõmuga kodumaale tagasi. Sest siin on pere ja inimesed, keda võib usaldada.
„Enne tahaks muidugi Ameerikas ka ühe võistluse võita,“ lubab Anete unistustele tuule purjedesse. „Seni on parim koht kolmas. Ka EMil võiks individuaalselt mõne korraliku tulemuse varsti ära teha. Ja eraldi eesmärk on lõpetada võistlus kord ka miinusskooriga. Enne vigastust mängisingi enda jaoks ülihästi. Paljud trennipäevad alla par’i, ikka löök või paar ja mõnikord isegi neli. See võiks varsti ära tulla, ma nii loodan ja oleksin megaõnnelik.“
Kuniks õlg jandib, tuleb leppida senise karjääri säravamate seikade meenutustega. Näiteks elu esimene hole-in-one Hispaanias. Õnneks isa filmis, sest ema polnud seekord kaasa tulla saanud. Nii jäi kaadrisse ka õnnelik olukord, kuidas pall lendas üle augu, aga kukkus seejärel back–spin’iga ikkagi lõpuks sisse. Või mullune täiesti bogey-vaba ring Niitväljal –kolm birdie’t ja par’id, kokku 69 lööki.
„Minu eripära ongi see, et mulle jäävad head asjad meelde ja nässuminekud mitte. Tõsiselt hea meel, et olen osanud paaril viimasel aastal hakata golfi konkreetselt nautima. Ja keskmise eestlase kohta ongi mul kahtlaselt palju energiat,“ lõkerdab Anete Liis nakatavalt naerda ka pika laagripäeva viimastel tundidel, tuikava õla ja käest libiseva tiitlikaitsmise võimaluse kiuste.
Tekst: Rasmus Rekand
