EMV30: Egeti Liiv: „Golf pole perfektsionistidele“
EMV kuld 2012 (215; +3), 2014 (225; +9)
Viimati: EMV 2016 8. koht (234; +18)
„Kaks päeva enne võistlust oli ikka katastroof,“ meenutab Egeti Liiv 2012. aastat. „Löök oli täiesti kadunud. Mingisugusest medalist, veel vähem tiitlist, polnud lõhnagi. Päev varem käisin Enrico Villo juures, kes mainis, et keha liigutus pole sünkroonis. Lihtsalt valed ajastused. Ta natuke timmis, tegime tööd swing’i kallal. Ja võistlusel hakkasidki pallid kukkuma sinna, kuhu olin ette kujutanud. Kõik vindid ja kaared hakkasid toimima. Enesekindlus kasvas. Kolmanda päeva poole pealt hakkasin uskuma, sest vahe oli päris soliidne (väljaspool arvestust kaasa teinud Jika Jongikhaya jäi viie, hõbedamees Sander Aadusaar kaheksa löögi kaugusele). Lõpptulemus +3 oli tol ajal vist ka isiklikult parim.“
Egeti oli golfiga tutvust teinud vaid kuus aastat varem, mil tädimees ja tema pere külas olnud poisi golfiväljakule kaasa kutsusid. Üheksa-aastasele tundus niisama platsil ukerdaminegi põnev. Kui poisil veel lõpuks mõned korrad puttamisgriinil proovida lasti ja ligi 15 meetri pealt teele saadetud pall augus maandus, oli õnne rohkem kui küll. Mis seal siis imestada, et rada golfimaailma pole siiani rohtu kasvanud.
„Üks päev nädalas, maksimaalselt kaks, möödus ilma golfita,“ meenutab Egeti indu, millega oma kirge kooli ajal suviti rahuldas. „Mulle ikka räigelt meeldis harjutada. Nägin vahepeal kõrvalt, kuidas tolle aja parimad Mark Suursalu ja Gert Velsberg mängisid. Oh sa poiss! Küll tahaks ise ükspäev sama hästi lüüa. Ka loksus paika arusaam, et lihtsalt mu unistused ei täitu. Õnneks sain sellestki üsna alguses kohe aru, et ma pole robot, keha vajab taastumist.
Omal ajal olin korralik perfektsionist – iga pisimgi löök, mis läks paar meetrit kõrvale, ajas kohutavalt närvi. Lõpuks leidsin endale väljapääsu Bob Rotella raamatust „Golf ei ole perfektne mäng“. Iga proff peab teadma, et mingid vead tulevad rajal sisse. Tähtis on, kuidas sellest välja tulla ja olukordi maksimaalselt päästa. Sellist mängu pole olemas, kus iga pall maandub just seal, kus sina tahtsid. Just see raamat aitas mind vaimselt päris palju.“
2014. aastal uuesti poodiumi kõrgeimale astmele ronimine osutus aga sootuks närvesöövamaks kui esimesel korral. Eelmine suvi oli seljavigastuse tõttu peaaegu vahele jäänud ning golfimuru tuli sundkorras asendada vee- ja füsioteraapiakabinettidega. „Kaks esimest päeva polnud liiga suuri ootusi. Kolmanda päeva hommikul startisime esimesel rajal koos hetkeliider Egert Põldmaga, kes põrutas kohe alustuseks ikka päris ebaõnnestunult (Egert lõi sel rajal üheksa, Egeti viis lööki). Sain aru, et mingi väike aken on avanemas, nüüd pean endast kõik välja pitsitama. Tol korral pidasin pingele vastu,“ meenuvad Egetile kohe ka päris mitu-mitu rajamängu, kus tiitel lõpu eel näppude vahel ära lipsas. Alles 2016. aastal õnnestus seski distsipliinis endale kuldmedal välja võidelda.
Konkreetset põhjust, miks medalikappi rohkem täiendust ei tulnud, pole kerge leida. „Järelikult ei olnud nii heas vormis kui teised. Potentsiaali olnuks ilmselt enamakski. Aga ju mu löök jäi ikka pisut lühikeseks,“ mõtiskleb tänane noortekoondise treener, kes on just juhendatavatega koos teel võistlusele Slovakkias. „Eesmärk on võidelda välja koht esimeses divisjonis. Selleks tuleb 12 tiimi hulgas kolme parema sekka tulla. Ülesanne pole lihtne, ent kui kõik õigesti mängu panna, siis teostatav.“
Kõnealuse võistluse eripärana märgib Egeti võimalust treeneril lausa väljakul hoolealustele nõu anda. Reeglina kedagi peale caddie muidu võistleja kõrvale ei lubata. „Eks see ole närvesööv muidugi. Olukorras, kus tahaks hoopis ise kepi haarata. Paraku kätt külge panna ei saa ning treeneri rolliks jääb aidata taktikapoolega ja üht-teist soovitada. Arutleda, mida proovida või hoopis vältida, lihtsalt rahustada. Operatiivsed asjad, kohapeal midagi kardinaalset ei muuda, swing’i ümber õpetama ei hakka.“
Eesti koondise eripära otsides märgib treener ühe trumbina võistluskogemust, mis enamikul tiimiliikmetest olemas ka rahvusvahelisel tasemel. „Usun, et kõik suudavad külma kõhtu säilitades mängule keskenduda. Kerge närv on alguses loomulik; otsustab see, mil määral ja kui pikalt lased sel enda üle domineerida. Ikka see vaimne pool, kus treenerina palju keerukam õnnestuda kui löögiliigutust analüüsides.“
Millal aga Egeti ise võistlusrajale naaseb? „Viimati mängisin mullu, üheksa rada. Midagi on veel meeles, ent just pikkusetunnetus hakkab ära kaduma. Lootust peagi taas võistelda pole ma lõplikult kaotanud. Iseäranis just mõnel heategevuslikul üritusel. Näiteks Niitvälja GSK-l, kus kogutakse raha noorte talentide toetamiseks. Lihtsalt see on mõnigi kord sattunud ajale, mis kahjuks ei ole võimaldanud mul kaasa lüüa. Ehkki tahtnuks.“
Kallimaks kui mis tahes medaleid hindab Egeti golfis hoopis sõpru ja tuttavaid, keda sportimine on ta ellu toonud. Ja on ka tänulik, et mäng on lihvinud iseloomu – õpetanud emotsioonide kontrollimist ja rahu säilitamist. „Kui võrrelda mõne loomaga, meenutab golf mulle oma olemuselt veidi tiigrit: see on elegantne, suursugune ja kaalutlev. Ei tegutse uisapäisa, vaid esmalt jälgib, kaalutleb ja alles seejärel sööstab.“
Tekst: Rasmus Rekand
Fotod: Mats Soomre
