EMV30: Enrico Villo: „Suurim anne ongi töökus“
EMV kuld 1998 (153; +9)
„Ühest üks – ei ole ju sugugi paha protsent,“ reageerib Enrico Villo pärimisele, miks medalisaak piirdus minimaalsega. „Varasematel aastatel ei lubatud juunioridel miskipärast meistrivõistlustel meeste klassis kaasa lüüa. Kuigi olin juba ka alaealisena tolle aja medalimehi, Martinsone ning teisi küll ja veel loputanud.“
Millise pingutusega ikkagi ainus meistritiitel tuli ja mis võistlusest meeles mõlgub? „See kõik oli ju nagu eile. Ainult 25 aastat tagasi,“ lajatab Enrico taas muheda irooniaga. „Ülearu palju neist kahest päevast Niitväljal enam meeles pole. Esimese ringi järel olin vist umbes kümnega ees juba. Ega enam pingeliseks ei läinudki (Tiit Kask lõi hõbedamehena 14 lööki rohkem – toim) Õnnelik olin küll. Ikka väga õnnelik. Kas toonast parima päeva tulemust 73 täna mainidagi julgeks … Päris kindlasti tuli järgnenud aastatel veel palju paremaid mänge ette. Tiitleid nendega paraku ei kaasnenud.“
Peale meistrivõistluste kulla tõi 1998. aasta edukas mäng Enricole hoopis ameti, mida ta on tänaseks pidanud veerand sajandit jutti. Kuna toona olid kõik Eestis veidigi tegutsevad golfijuhendajad kas Soomest või mujalt piiri tagant, tekkis karjuv vajadus eestikeelse golfijuhendaja järele. Ning äsja keskkooliga maha saanud Enrico ei lasknud end ka kaht korda paluda – asus innuga golfitreeneriks õppima. 2001. aastal lõpetas ta Soomes PGA treenerite kooli, liitus rahvusvahelise PGA liiduga ehk teisisõnu uppus golfiväljakusse koos saba ja sarvedega.
„Ei ole väsinud. Õigemini ei ole tüdinenud, sest väsimused on erinevad. Alati on võimalus uusi põnevaid asju välja mõelda,“ teab Enrico vastust küsimusele, kuidas pikkade aastatega samas ametis värske püsida. „Kümme aastat olin ära toimetanud, kui jõudsin äratundmiseni, et ega ma ikka veel tegelikult midagi ju ei teagi. Tuleb hoopis ise kõvasti juurde õppida ja endasse panustada. Algusaastatel käis kole palju katse-eksitusmeetodil. Tuleb olla väga ettevaatlik, mida, kellele ja kuidas õpetada. Muidu võib hoopis väga palju kurja teha.
Mul on väga kurb vaadata, kuidas nimelt noori pannakse treenima inimesed, kes ise golfist just ülearu palju ei jaga. Tuleb mõni jalgpallitreener või mõni varasem mängija ja muudkui juhendab. Minu arust vajavad just 8‒10 aasta vanused parimat võimalikku treenerit. Selles eas on vaja kiirelt eduelamust, pall lendama saada. Täiskasvanu suudab paremini mõista, et kõik tuleb ajapikku, visa tööga, ent lapsed loobuvad kiiresti, kui algus kisub kraavi. Juhendaja rolli selles eas pole võimalik üle hinnata. Ei ole mingi saladus, et kvaliteetsetest treeneritest on meil kõva puudus.“
Eriti kirglikult mõtiskleb ta noortetööst, kus märksõnu kolm: mängida, mängida ja mängida. Mõned fundamentaalsed asjad, nagu grip ja algasend paika, liigutused enam-vähem käppa ja siis mängida nii palju, kui vähegi võimalik. Ja jutt 10 000 kordusest mis tahes tegevuses vilumuse omandamiseks ei pea üldjuhul paika – tarvis on vähemalt kaks korda nii palju. Igavana dilemma töökuse ja ande suhtest tippu rühkimisel päädib Enrico tõdemuses, et golfari puhul ongi suurim anne töökus. Ning treeneritöö saladustesse süüvimise suurim võti on arusaam inimkeha liikumisest. Eriti veel, kui selle pikenduseks juhtub olema golfikepp.
Mõtteid sellest, kuidas golfielu Eestis paremaks, efektiivsemaks ja professionaalsemaks muuta, jätkub Enricol süle ja seljaga. Mehelt, kel ette näidata EOK 7. taseme treenerikutse ja kelle juhtiv golfiväljaanne Golf Digest on valinud 75 mõjukama treeneri hulka väljaspool USAd, vähemat eeldada vist ei tohikski. Proov üles lugeda tema käe all küpsenud Eesti edukamaid golfareid päädib tõdemusega, et praegustest tippudest on vaid saarlane Ralf Johan Kivi Enrico näpunäidetest „pääsenud“. „Tegelikult saan oma õpilasteks praegu pidada vaid Ken-Marten Sood ja Anete Liis Adulit,“ jääb Enrico tagasihoidlikuks. „Teistega on kokkupuuted olnud põgusamad. Mõnega vaid koondise treeneri tasemel. Ju polnud kedagi paremat võtta,“ põhjendab mees muiates, miks suur osa „EMV 30“ lugude sarja intervjueeritavaid toob jutus välja just teda.
Kahel korral (2007‒2010 ja 2014‒2015) Eesti koondise peatreenerina tegutsenud mees välistab kategooriliselt selle, et tulevik võiks tuua ka kolmanda tulemise. „Ei jaksaks enam panustada. Peatreeneri roll on nende aastatega ka päris palju muutunud. Tal lasub väga suur vastutus, mitte ainult konkreetse võistluse tulemuse vormistamisel, vaid just suure pildi kokku panekul, kuidas ettevalmistuskava koostada, tiimid toimima saada, motivatsioon laes hoida, laiapõhjaliselt järelkasvu luua ja kõike seda edukalt hallata. Minu vaated vist ei haaku ka täna kõige paremini. Ja ma ütlen liiga otse teinekord. Muidu olen ma tore inimene,“ lõpetab Enrico taas eneseiroonilise noodiga.
Ja võib-olla oli just kriitika enese suhtes see, mis sai mängijana komistuskiviks. „Oli tõesti periood, kus läksin mänguga riidu ega suutnud endale eksimusi andestada. Nüüd olen ammu sellega rahu teinud. Aitan mängijaid ja see on tore. Mõni hea ring õnnestub endalgi veel igal aastal. Ja see tunne püsib meeles, ei ole lõplikult koppa ette veel löönud. Ei, ma ei loe pingsalt, et seenioride klassini on veel jäänud seitse aastat, ja siis asun uuesti medaleid nõutama. Aga lubada, et ma enam kunagi ei proovi, ka ei julge.
Elu ilma golfita ei suuda nüüd enam ette kujutada. Päris palju on kolme kümnendiga ära tehtud. Kas ma olen rahul Eesti golfi hetkeolukorraga? Mitte eriti. Aga oma panuse olen parima äranägemise kohaselt küll andnud ja sellega südamest rahul.“
Tekst: Rasmus Rekand
Fotod: Mati Hiis
