EMV30: Karola Soe: „Nüüd mängin enda, mitte treeneri või tulemuse pärast“
EMV kuld 2020 (227; +11); EMV hõbe 2018 (237; +21), 2019 (235; +19); EMV pronks 2017 (240; +24), 2021 (237; +21)
Viimati: EMV 2021 pronks (237; +21)
„Kohutavalt raskelt,“ ohkab ainus Eesti meistrist saarepiiga küsimusel peale, kuidas tiitel tuli. „Päris pikalt olin unistanud, igatsenud ja meeletult pingutanud, aga sellest polnud kunagi kullaks piisanud. Ka 2020. aastal Jõelähtmel suutsin kolmandal päeval täielikud Ameerika mäed korraldada. Rada-rajalt käis mäng üles-alla. Peaaegu oleks võidu maha mänginud (12. raja üheksa lööki lubasid lõpuks hõbeda võitnud Anete Liis Aduli kuklasse hingama – toim) Neljal viimasel rajal suutsin end kokku võtta ja kauaoodatud kulla ära vormistada.“
Kahel varasemal aastal pälvitud hõbedad Karolal nii suurte emotsioonidega ei seostu. Küll aga 2017. aasta pronks. „Ikkagi elu esimene medal. Mis ma siis võisin olla … 16aastase jaoks tähendas poodiumikoht nii üüritult palju, et seda vastu võttes purskusid silmist pisarad. Valgeranna tulemust ei mäleta üldse, aga see pronks oli minu jaoks justkui võitu väärt. Oluline kinnitus, et püsin õigel teel ja saan hakkama küll. Olen edukalt vigastusest välja tulnud. Ja olulisim, et suudan ennast vaimselt kokku võtta.“
Just kuklas kummitav võitlus iseendaga on osutunud Karola golfielus kõige keerulisemaks katsumuseks. Suur sisemine enesekriitika pääseb sageli sooritust pärssima. „Hakkan ennast mõtetega laastama. Golf ei ole kindlasti vaimselt kerge mäng. Olen inimtüübilt liigne perfektsionist. Tahan ainult ideaalseid lööke ega suuda andestada vigu, mänguga edasi minna. Laon endale hullult pingeid peale, nõudes endalt vaid parimat. Vähemalt oli see nii palju aastaid, kui ma ei saanud vaimselt hakkama.“
Pärast kolme semestrit Lõuna-Carolinas Wofford College’is naasis Karola mullu jõuludeks kodumaale. Ookeanitagune keskkond ei istunud enam. Pea vajas puhkust, vaim restarti. Mängijamõtted kõrvale pannud neiu leidis rahustava rakenduse treeneritöös. „Olen Enrico Villo kõrval Next Golfis jaanuarist saati noortega tegelenud. Eesmärk ongi nüüd arendada ennast juhendamise valdkonnas. Otsustasin, et minu enda tulemused pole enam olulised – aitab! Nüüd tahan teisi aidata.“
Ent piisas vaid fookuse nihutamisest, kui pingete kadumine kajastus ka golfirajal. Kaks viimast võistlust, kuhu Karola on läinud tihedate trennideta, „niisama nautima“, on lõppenud eneselegi üllatava skooriga. „Stabiilselt alla 80 pole varem õnnestunud juba mitu mitu hooaega teha. Suudan taas mängu nautida. Mingil ajal kadus see tunne täiesti. Hoopis teine tunne on mängida. Ja päris võimas,“ sillerdab Karola hääles rõõm. „Seega ei ütle ma ka enda karjääri kohta lõplikult midagi. Kuniks suudan jälle võistlusi nautida, võib vaikselt proovida.“
Juba loetud päevade pärast saab seda „vaikset proovimist“ Rael EMV 30 raames näha. Ning augustis ootab Kreekas Eesti naiste koondise koosseisus ees European Team Shield Championship – formaat, kus tavapärase kuue asemel on tiimis neli võistlejat. Lahendus just väiksematele riikidele.
„Adul ja Reemet,“ mainib Karola tänavuse meistritiitli põhipretendente. „Ka Iris Mätas, kes esines hästi rajamängul, paistab välismaal silma. Järelkasv võib üllatada – mitmed Rae enda neiud on tõusuteel ja mängivad kodumurul. Ja ega minagi end teise koha mõtetega kirja pannud.“
Tekst: Rasmus Rekand
