EMV30: Mari Hütsi: „Golfiga on paras alustada 4-5aastaselt“
EMV kuld 2013 (234; +18), EMV pronks 2015 (170; +26)
Viimati: EMV 2015 pronks (170; +26)
„Banaan oli auku pandud. Ja kes palli sisse puttas, sai selle endale,“ sorib Mari Hütsi kuklast välja vanima mälukillu golfist. „Minul sai banaaniisu üsna täis söödud küll. Aga eks nad siis asendasid need kommide või millegi muuga.“
Enrico Villo ja Rein Auväärti trennidesse äsja avatud Niitväljale viis noore Mari isa, kes varem oli leiba teeninud Soome golfikeskuses ja seal ka ise alasse kiindunud. Hiljem pidi aga ema veidi sitkemat joont hoidma, et tütar trennidega jätkaks. „Mina alustasin vist kuue-seitsmeselt. Koos Annika Meosi ja Lil Kuuliga. Eeskujuks veidi kogenumad Mark ja Mari Suursalu ning teised toonased teismelised. Aga tegelikult võib juba proovida ka paar aastat varem,“ usub mitu aastat laste golfitreenerina tegutsenud Mari.
„4‒5aastaste grupis alustame näiteks mõne laste valitud mänguga – valgusfoori või kulliga –, et saaks soojaks. Edasi tulevad harjutused pehme palliga. Õpime viskama, takistusrada läbima, liikuma ja tegutsema pehmete keppidega. Trenni teises pooles jõuame range’ile päris lööke proovima. Rae Golfis on arvestatav kogus ka nii pisikest kasvu inimeste varustust täiesti olemas. Lõpus taas mängime. Minirajal või golfikepiga pehmet tennisepalli lüües. Ja just sedasi meie uued pro’d kasvavadki,“ vuristab Mari sellise veenvusega ette ühe vahva trennitunni sisu, et hakka või ise lapsi autosse toppima.
Karikas ja golfikepp, millega päädis noore Mari esimene golfivõitlus, püsivad siiani trofeede kapis tähtsal kohal – ikkagi olümpiavõitja Erki Noole nimeline mõõduvõtt. „Golfis viivadki tipu suunas eduelamused ja isiklik visadus. Ja just viimasest mul puudust ei tule,“ kirjeldab Mari oma võitlust USA ülikooli pääsemise nimel. Kui ikka 11. klassist alates saadad 150 sooviavaldust, et unistuste kolledžisse jõuda, ei ole tõepoolest põhjust kahelda kindlameelsuses. Aga nagu ikka, otsustavad lõpuks pisiasjad. Näiteks juba samas ülikoolis tudeeriv rahvuskaaslane, kes suudab nimekat golfitreenerit veenda, et üks Maarjamaa piiga on vähemalt pilgu peale viskamist väärt. Maksimaalne sooritus õppetöös ja keskendunud pingutus golfiväljakutel päädisid Salt Lake City Westminster College’i diplomiga. Esimesena Eestist. Pole paha, ütleks legendid.
„Pelgalt Eesti tulemustega silma paista polegi võimalik. Vähemalt siis polnud,“ arutleb Mari oma ookeanitagust saagat. „Aga teadsin väga selgelt, mida tahan, ega olnud nõus alla andma. Käisin Eestis kohvikus tööl, et raha teenida ja testimistel käia. Lõpuks aitasid kaasa õnn ja isiklikud kontaktid, ent peamine on enda järjekindlus.“
Parimad mängudki jäävad Maril just Ameerika perioodi. Välja tuli lausa 67-löögine ring. Hämmastav ‒5 polnud aga sugugi piisav võiduks. „Läksime teise tüdrukuga rada-rajalt ülitasavägiselt. Lühike väljak, keerukad nurgad. Kumbki sundis teist oma supersooritustega järjest rohkem pingutama ja muutis aina paremaks. Tuli ühel birdie, vastas teine eagle’iga. Võitja otsustati sudden-death-finaalis. Teisel lisarajal kaotasin ühe löögiga. Aga see hõbe kaalub üles kõik teised kullad,“ kostab aastaid hiljemgi Mari hääles varjamatu ja väljateenitud uhkus.
Ameerikast sai Mari lisaks golfinippidele – eriti, kuidas rajamängus vastasele naha alla pugeda – kaasa ka ameti. Iga päev rassib ta üritusturundus- ja live-kommunikatsiooniagentuuris Jolos ning igal aastal on käed külge pannud ka mõnel Eesti spordi suurüritusel. Tänavu kahevõistluse MK-etapi, enne seda võrkpalli EMi korraldamisel.
Sellise mahvi pealt enam aega treeneritööks ega ka niisama golfimänguks eriti ei jää. „Praegu on golfis väike paus,“ selgitab Mari. „Ka kruvid-poldid paremas käes, mis maanteerattaõnnetuses viga sai, ei luba rajale naasta. Aga küll ma jõuan. Kui oskan end tööga veidi leebemalt koormata. Või kui peaksin perelisaga koju jääma ja tekib aega enda jaoks. Siis plaanin kõvasti oma lõbuks mängida. Võistlema … nagu ei kipu. See tass sai liiga täis. Või vahest seenioride liigas. Saaks taas Annika ja Liliga vaadata, kes meist rohkem ajahambale vastu punninud.“
Tekst: Rasmus Rekand
