EMV30: Martin Toom: „Hõbedaplaaniga pole mõtet rajale minnagi“
EMV kuld 2007 (230; +14); EMV hõbe 2004 (160; +16), 2005 (229; +13), 2006 (233; +17)
Viimati: EMV 2018 8.–10. koht (228; +12)
„Eks ta kippus juba väikestviisi needuseks kujunema küll,“ meenutab oma kolme järjestikust EMV hõbedat Martin Toom. „Mitte ükski neist teise kohaga lõppenud mängudest pole meeles. Vaid vastased – Marko Palm ja Gert Velsberg, kes tiitlid võitsid. Aga 2007. aasta ei unune …“
Esimest korda elus sattus noor Martin golfiväljakule juba 10 aastat varem. Tädipoeg Urmas Lilleorg (EMV pronks 1995) kutsus kaasa. Valikut toona ju polnud – mõistagi Niitväljale. Kas see oli just armastus esimesest silmapilgust, aga suurteks semudeks said golf ja Martin küll käbedalt. Nüüd, pika golfitreenerikogemuse baasilt, võib ju oletada, et kasuks tulid ka varasemad rahmeldamised jalkaväljakutel, korvpalliplatsidel ja karatematil.
„Kõik on tööga tehtav. Kui mõnda algajat võib ehmatada, kui füüsiliselt nõudlikuks osutub golf, kui soovid ka tulemust teha, siis minul võib-olla läks üllatavalt lihtsalt ja liigutus sai käppa loomulikumalt ja kiiremini. Aga oma keha mitmekülgne arendamine ongi see mõnus trump golfis, mille tõttu ikka ja taas väljakule naastakse,“ kostab Martin muiates. „Lisaks emotsioonile muidugi.“
Just emotsioonid on need, mis ei luba mehel juba pea kümme aastat peetud treeneriametist lõplikult loobuda. Jah, ametlikult pani ta juhendajamütsi Niitväljal varna juba mullu, sest amet pitsitab suvega ikka päris tühjaks. Päikesetõusust loojanguni rakkes, terve suve peale paar vaba päeva – lõputult vett ja vilet. No kes ei väsiks … Aga ikka käib Martin aeg-ajalt golfirajal juhendajaks. Neile, kellele kuidagi ei suuda ära öelda. Aitamissoovigeeni ei hävita ka rutiiniga.
„Päris hea meel on nüüd taas leida aega ise mõnusalt mängida.“ Martini hääles kõlab valjult naudingunoot. „Kui Otepää välja arvata, olid mul sel kevadel enne aprilli lõppu kõik Eesti rajad vähemalt korra läbi mängitud. Nüüd saan paar korda nädalas rajale. Golfirõõm läheb iga päevaga suuremaks. Mõnel päeval tuleb nii hästi välja, et kuklas hakkab taas juuri ajama mõte meistrikatel enda taset testida. Järgmisel kaovad nii mäng kui ka mõte kiirelt.“
Et tänastele noortele vastu saada, peab Martini sõnul peale korraliku ettevalmistuse tegemise tekkima ka õige tunne. Emotsioon, mis kannaks. Kindel usk, et oled võimeline võitma. Teise koha plaanidega pole võistlust üldse mõtet alustadagi. Spordimehe mentaliteet. Aga ühel ilusal päeval ta tuleb ja üllatab. Eks näis siis, kas teisi või iseennast. Tänavu vist mitte. Veel. Kuigi … Või alustada match play’ga?
Ah jaa … tagasi Niitväljale aastasse 2007. Martin „kolmekordne hõbe“ Toom põrutas esimestel päevadel vingelt. Üheksa rada oli veel mängida, kui edu paisus kuuelöögiliseks. Kolm rada hiljem oli seis taas viigis. Kannule jõudnud Egert Põldma ja Torel Neider lubasid ehk pool muietki näole. Tiitel mängiti välja 18. rajal. Griinile löök õnnestus nii Martinil kui ka Egertil kahe-kolme meetri sisse. Egert puttas esimesena … ja agressiivselt üle. Martini birdie tõi ihatud ja seni ainsa EMV tiitli. Egert jäi selja taha löögi, Torel kahega.
„Ei suuda,“ kohmab Martin Toom vastuseks palvele tunne sõnadesse panna.
Tekst: Rasmus Rekand
Fotod: Mati Hiis
