EMV30: Egert Põldma loodab medalikappi täiendust

Foto: Mati Hiis

EMV kuld 2013 (224; +8); EMV hõbe 2007 (231;+15), 2008 (235; +19), 2009 (233; +17), 2014 (228; +12), 2020 (214; ‒2); EMV pronks 2010 (231; +15), 2018 (220; +4)

Viimati: EMV 2022 10. koht (227; +11)

„Ega ma täpselt ei teagi. Päris ausalt, pole kunagi kokku lugenud. Üle tosina vast, kui löögi- ja rajamängud kokku lugeda,“ pole Egert Põldma sugugi kindel, et talle peaks kuuluma ühe enim Eesti meistrivõistlustelt medaleid noppinud mehe tiitel.

Kindel on vaid see, et isu medalite kollektsioonile golfirajalt täiendust hankida pole kuhugi kadunud. Kui kesise ettevalmistuse tõttu jätab mees tänavu rajamängu vahele, siis löögimängus lubab kindlasti kohal olla. Ja mitte niisama värskes õhus jalutamas ning semude seltskonda nautimas, vaid ikka siira sooviga viimasel päeval poodiumil seista.

„Võimed lubavad loota; iseasi, kuidas õnnestub. Rae rada pole ülearu keeruline, ent osadel griinidel, mille kaldeid ja eripärasid esmapilgul silmaga ei näegi, võib kogemus tublisti kasuks tulla. Suvisel ajal väljaku kõrval olev pikemat sorti muru, kuhu on lihtne palli ära kaotada, võib ka saatuslikuks saada. Äärmiselt oluline on palli rajal hoida ja vältida trahvilöökide saamist.“

Egerti sõnul tulemusega alla ‒6 tänavu meistriks tulla ilmselt ei õnnestu. Peaks aga teatud radadel puhuma soodne tuul, paraneb ka rekord (‒12). Võitjat ta ennustama ega ei soostu. Pretendente olla seitse-kaheksa-üheksa ehk konkurents on meeste tipus kole tihe. „Usun küll, et mõne aasta pärast, kui ülikoolide poisid USAs lõpetavad, siirdub nii mõnigi neist profina mängima,“ arutleb ise golfitreenerina tegutsev Põldma. „Nad saavad seal talv läbi murul harjutada, seda väga kogenud juhendajate käe all, ja võistelda ülisuure konkurentsiga tiimides. Iga põlvkonnaga kasvab Eestis nii harrastajate kui loodetavasti peatselt ka proffide arv. Paraku ei saa sama öelda naiste kohta, sest ehkki ka golfiga alustavate laste arv kasvab Eestis jõudsalt, on sugudevaheline suhe jäänud tugevalt poiste poole kaldu.“

Omaenda noorepõlve radadele mõtteis naastes meenutab Egert, kuidas naabrid hakkasid „ammusel hallil ajal“ koduhoovis mingeid kummalisi liigutusi tegema, kaikaga palle metsa peksma. Ühel hetkel läks ta aga nendega isegi väljakule kaasa – palle korjama mõistagi. Vahepealt on paar pilti puudu, ent juba 2004. aastal võistles Egert Põldma Eesti koondise särgis Niitväljal. 15aastasena, paarismängus koondise kapteni Mait Schmidtiga. Ja tegidki, hoolimata võdisema tikkunud kätest, maavõistlusel lätlastele tuule alla. Kui see ei karasta, siis mis veel?

Jutu lõpuks tagasi medalikoorma juurde tulles tunnistab Egert, et kaks neist on ikka teistest säravamad. „Löögimängu tiitel aastast 2013. Esimene ikkagi. Aga emotsionaalselt pakkus veel rohkem 2020. aasta hõbe. Polnud päris pikalt juba võistelnud, aga suutsin vana rasva pealt stabiilsust näidata. Kevin Christopher Jegers lammutas ees, Ken-Marten Soo selja taga, aga pidasin pingele vastu, lõpetasin kahe löögiga alla par’i ja väga magusa tundega, see oli väljavõideldud teine koht.“

Egert ei salgagi, et sellised tunded tekitavad sõltuvust. Soovi kogeda neid taas ja taas kord. Juulikuus saab siis näha, kellele puhub Rael soodsaim tuul.

Tekst: Rasmus Rekand
Fotod: Mati Hiis